01020304050607080910111213141516171819202122232425262728
« veebruar-2007 »
< Eelmine | Järgmine >
Ratsanikud
Ratsanikud 11. February 2007

Metsas võib kohata igasuguseid loomi. Neid kes seal paikselt elavad ja ka neid, kes seal aeg-ajalt külas käivad.

Kes metsas on metsloomi näinud, võib ennast õnnelikuks pidada. Harva ilmutavad nad sinu silmale õnnistuseks. Veel õnnelikumaks võib ennast pidada see, kellel õnnestub mõni metsaelanik ka pildile püüda.

Parimad pildid sünnivad ikka näiliselt nagu puht juhuslikult, kuid kas siiski? Kuidas häälestada ennast nii, et hakkaksid helisema samal lainel nii nagu mets ja tema elanikud seda helisevad?

Teinekord käitub inimene metsas nagu tulnukas, kes on sinna sattunud teisest dimensioonist ja mõtleb nüüd et see kõik on tema oma ning kõik on lubatud. Vastupidi, isegi omas kodus ei käitu nad sellisena kui inimese ees kaitsetus metsas. Vali jutt ja naer, murrame põhjuseta oksi ja trambime otse sealt kust juhtub, jätame maha sissetrambitud rajad ja pillume prahi sinna kus juhtub.

Kui õpiksime käima neid samu radu, mida käivad loomad. Õpiksime nägema samu asju kui nemad. Ja õpiksime loodusega kooskõlas olemas nagu nemad. Siis on meil võimalus ka nendega kohtuda. Ja seeläbi jõuda lähemale iseendale. Ajapikku kaovad pinged, vaikib jutt suus ja mõttedki peas taanduvad.

Üks loodusemees on kunagi mõtisklenud umbes nii: “Imeline tunne on see, kui oled ennast ühe koha peale sättinud paigale ja peatanud aja... oled seal ja näed kuidas pealtnäha see tavaline paik hakkab sinu ees kiht kihi haaval lahti koorduma... kuidas kõik ellu ärkab... ilmuvad loomad ja linnud... meel muutub teravaks, sulandud ise ja muutud osaks sellest tervikust.”

Selleni küündimine võtab oma aja. Senikaua võib piirduda ka sellega et pildile püüda neid metsa külalisi. Täna siis olid nendeks hobused.

Siinkohal tervised Andresele ja tema imelistele hobustele. Su ratsud toovad alati Päikesesära ka meie pere laste silmadesse. Tervist ja jaksu Sulle!

+ lisa kommentaar (0)