01020304050607080910111213141516171819202122232425262728293031
« märts-2007 »
< Eelmine | Järgmine >
Kevadveed
Kevadveed 07. March 2007

Kevade veed on valla. Ei pidanudki ootama märtsi lõppu ega kalendrikevade saabumist. Kõik tuli nii äkki ja talv sai kuidagi järsku otsa. Oli -20 ja nüüd on sellest vaid mälestus, mida meenutab puuriidas haigutav suur auk.

On huvitav kogeda, kuidas soojus tungib läbi lume maani. See maad kattev mass, mille paksus ulatub kohati reiteni, kaotab hetkega oma kandevõime. Ükskõik kui sügaval lume all kindel maa peidus on, sinna ka jalg läbi veenduva lume välja jõuab. Nagu õhku täis puhvitud kook vajuvad lumeväljad kokku ja voolavad minema, paljastades enda alt seal peidus olnud maa. Värskelt valgust näevad heinamaad justkui kissitavad oma silmi ereda kevadpäikese käes. Peagi ajavad sirgu ennast esimesed rohulibled, justkui suure koorma seljast heitnutena, raske teki alt pääsenutena, talveunest ärganutena, tasakaesi aga kindlalt.

Peagi avanevad esimesed lilleõied, õhk on juba täitumas linnulauluga, hommikuti ärgates on õues valge. Loodus elab omas rütmis, ei ole teda kunagi huvitanud, mida inimene oma sipelgapesasarnasetes linnades seal toimetab. Kui on vaja rajutuulel ikka otse lõunasse söösta, ei hakka ta sellepärast linnast ringi minema, ikka otse läbi.

Maal elavad tunnetavad Looduse rütme teisiti kui linnaelanikud. Võimalus Loodusega suhelda avaneb sisuliselt üle lävepaku astudes. Maal peab Loodusega rohkem arvestama. Seal ei ole silutud ja soolatatud teid, sirgeks aetud tänvavid, maa-alla peidetud ojakesi. Õnneks. Maal on Loodus kui hea naabrimees, mitte kui kauge sugulane, kes elab kuskil linnast väljas ja kes aeg ajalt ajalehe tagaküljel pajatab, kuidas sealkandis elukene veereb.

Mis veel öelda. Avastamist on ääretult palju. Nagu seegi nädalavahetusel avastatud Hinni kanjon Rõuges.

Loodus pole koht kuhu oma ebavajalikud asjad jätta. Mured aga küll. Need haituvadki seal kui iseenesest. Samuti pole ka liivaseinad mõeldud Looduse külalisraamatuks, kuhu oma ego suurte tähtedega kirja panna. Paraku neid ilusaid seinu selleks kasutatakse.

Loodus elab oma elu rütmis, on inimese enda valida, kuidas ta suhtestab ennast Loodusega. Kas peab ennast Looduse osaks või sellest eraldiseisvaks. Või hoopis Loodusest ülemaks. Ükskõik kuidas ta seda teeb, on siiski Loodusel ükskõik. Temal on kõik olemas. Ta kannatab oma valud ära, inimese löödud haavad täidab uue rohelusega. Kaotajaks jääb inimene. Temal on Loodust vaja mitte vastupidi. Loodus saab kenasti ka ilma inimeseta hakkama. Inimese teeb aga tervikuks (terveks) teadvustamine sellest, et ta on osa Loodusest ... on Loodusega üks.

Inimene peaks taaskord leidma oma sideme Maa-Emaga. Astuma välja kivilinna väravast ja minema avatud südamega ... metsa ... heinamaale ... ojakaldale ... Mõistma Looduse toetavat toimet oma pürgimustele ... vaimsel teel. Avastama, et Loodus annab talle kõik eluks vajaliku ... et oma füüsilist keha katta ja toita ... ja et Loodus ei sea selleks mingeid tingimusi ... ega piire. Nii ongi, võimalustel piirid puuduvad.

Mida me õieti siis eluks vajamegi? Igatahes hingerahu, mida Looduses viibimine neil hetkedel on mulle andnud, aitab sellele küsimuse vastusele iga korraga lähemale jõuda. Aitäh.

+ lisa kommentaar (0)